Etüüd coccinellido- ja trinoloogidega

Manivald Laanemets jun.

Ükskõik kui hea meie arvamus trinoloogiast ka pole, peame me siiski möönma, et suurem osa inimestest ei tea sellest siiski rohkem, kui lambatalled sokikudumisest. Kuid samas on ju ometi lõpmata inimlik, et trinolooge arvatakse tegelevat väikeste kirjute mardikate - lepatriinudega.

Ent kas ongi selles halba, sest mis jääks järele meie kalli maailma kummalisest palest, kui me kõik kõike teaksime. Kellele meist meeldib, kui paisatakse põrmu meie kaunid armsad ja sügavad ettekujutused maailma asjadest ja asemele veetakse täpsed ning kalgid teaduslikud tõed.

Mis sest, et meie ettekujutused on valed ja teinekord rumaladki... Mis sellest, et meie arusaamad lasuvad kusagil sügaval maapõues päkapikkude ja koopatrollide seas... Milleks peaks meile näiteks korda minema see, kuidas liiguvad kauged ja vaevunähtavad taevakehad (vähemasti seni kuni mõni neist meie koduõuele ei potsata), selleks on olemas teised, hoopis teised inimesed, kes neid asju üle mõistuse hästi teavad - kutsutagu neid siis teadlasteks ja õpetlasteks või nõidadeks ja manajameesteks.

Niisamuti nagu teiste inimkaugete teadustega on ka trinoloogiaga: kõik ei peagi seda üksipulgi hoomama ja on hea kui mõistetakse selle üldist olemust; kuid kindlasti ei tohiks kurjustada, kui puututakse kokku nendega, kel pole mitte vähimatki aimu sellest tillukesest uurimisalast mida nii mõnedki lausa taevani jumaldavad.

Las jääda neile nende teadmised ja rõõmud, ning kui nad ise tõesti soovivad, siis võib neid pühendada ka teaduse katakombide koledatesse keerdkäikudesse, kuid kindlasti pole tarvis niipea, kui kohatakse mõnda vähemharitud inimest, teda kohe kõige peenemate teaduslike nüansside koha pealt valgustama asuda.

Maailm on ilus ja kena niigi ning las jääda kõigile oma otsus, läbi milliste prillide nad seda vaadata tahavad.