Rahvusvaheline demonoloogiline nomenklatuur

Demonoloogia uurimisobjektid koondatakse ühte iseseisvasse hõimkonda (Paravertebrata ), mis paigutatakse teiste loomahõimkondade (reg. Animalia) sekka (tavaliselt kuhugi Mollusca ja Chordata vahele ). Nimetus Paravertebrata on antud rühmale seetõttu, et ehkki morfoloogiliselt neil kõigil selgroog, kui selline esineb, on nad fülogeneetiliselt täiesti teise harusse kuuluvad ja on juba ammustel aegadel keelikloomade hõimkonda tüvest lahku löönud; ometigi on tänu evolutsiooni keerdkäikudele tekkinud hämmastavalt sarnaseid vorme nende iseenesest niivõrd erinevate rühmade vahel. Deemonid jaotatakse nelja klassi: Hypopoda, Egupoda , Lepidopoda, Cutopoda.

Cl.: HYPOPODA - ILMAJALGSED

Klassi kuuluvad loomad kellel on igasugune materiaalne skelett redutseerunud ja säilinud on vaid energeetiline bioväli, mis vastupidiselt materiaalsele kehale on vägagi hästi arenenud (mõnikord, koguni nii hästi, et tundub lausa materiaalsena). Tegemist on hõimkonna suurima ja mitmekesiseima rühmaga, kuhu kuulub üle 80% kõigist paravertebraatidest. Organismide suurused varieeruvad mõnest mikromeetrist (Nihilissimus acutus) paari kilomeetrini (suured mardused). Toitumiselt on nii neid, kes söövad vaid tühiseid surnud orgaanika jäänuseid (näiteks tolmurull Promangata prima sööb ära surnud kirpude tundlad, kuid veel enne kui ta seda teha jõuab on kindlasti kohal käinud juba Virgosus filiformis, kes on tühjaks õõnestanud looma parema tundla teise lüli) kui ka neid, kes parasiteerivad suurimetajatel (Luupainaja Tragicus letalis uurimisel on hukka saanud terve rida oma ala suuri meistreid, sest kui juba arvestada, et tema mass on 5 tonni ja 99 protsenti sellest moodustavad 988 231 557 hammast, siis vaevalt, et kedagi eriliselt vaimustab mõte tema hambavalemit uurida ) ja need kes lausa õgivad kõike, mida kätte saavad ja mida suurem, seda parem (Megapsychica zuzumuzu alustab oma söömaaega tavaliselt sellega, et loobib neegreid gasellide teravate sarvede otsa, et viimased kurku ära ei kriibiks). Neile, kes ehk soovivad vastava rühmaga tegemist teha, annaksin järgmised märksõnad: mardused, kummitused, luupainajad, tondid, vaimud, deemonid, kratid, mummud, puugid, tuulispasad, kodukäijad, kärakalkarid.

Cl.: EGUPODA - HOBUJALGSED
Cl.: LEPIDOPODA - SOOMUSJALGSED

Lohe

Joonis 1. Lohe.

Käsitleme neid klasse selguse mõttes järgnevalt koos.

Kentauridega oli probleeme juba alates esimese demonoloogilist süsteemi puudutava teadustöö ilmumisest ja on tänapäevani, ja ega draakonite ja basilikegagi asi parem ei olnud. Probleem on jäsemete arvus: kentauridel 6, basilikel 6 aga lohedel 6 või 4. Võttes aluseks jäsemete arvu, saame sellise süsteemi:

  • 6-jalgsed: kentaurid, (basilikud, 6-jalgsed lohed).
  • 4-jalgsed: 4-jalgsed lohed.
Ämblik

Joonis 2. Ämblik.

Kentaur

Joonis 3. Kentaur.

Kui leiti, et neljajalgsus on primaarne, siis paigutati 4-jalgsed ettepoole ja kui avastati hiidämblikuliste olemasolu pandi need eraldi 8-jalgsete seltsi ja kõik paistis klappivat. Alles viiekümnendatel tuli Norra seikleja ja harrastusdemonoloog Syse Bringsvaerd välja oma raamatuga „The Anatomy of Great Spiders, Centaurs, Dragons and Basilics - The Scientific Conflict With Modern System of Demonology”. See teos pani punastama kõik senised suured süstemaatikud, sest mis seal salata, keegi neist polnud ju eales kõnealuste loomade anatoomiaga vähimatki tutvust teinud, õigupoolest ei julgenud keegi enne hulljulge lahkaja Bringsvaerd´i pöörast lohetapuretke isegi mõelda, et võiks olla mingi võimalus vägevaid olendeid niiviisi seestpidiselt uurida, kõigi üllatuseks tegi Bringsvaerd selle töö ära ihuüksi ja ilma vähimagi kõrvalise abita. Oma uurimuste ja hulga kaasatoodud materjaliga tõestas ta, et kentaurid on olnud algselt kahel jalal kõndivad ja taha on tekkinud aja juuksul lisajalapaar jalgu , draakonite esijäsemed on aga juba üpris varases kõnealuste rühmade diferentseerumise staadiumis muutunud jõulisteks tiibadeks; alguses olid lohed üpris tillukesed ja taimtoidulised, ajapikku aga toimus mõõtmete suurenemine ja loomad muutusid valdavalt röövtoidulisteks, teatud suuruse juures toimus lahknemine: osa lohesid säilitasid tiibade otstes olevad küünised ja nende mass enam ei kasvanud, nad muutusid aga pikemateks ja graatsilisemateks, rohkem voolujoonelisemateks ja kiiremateks (tänapäeva klassifikatsioonis O.: Protodracona - esi-draakonid); teises liinis (O.: Metadracona - uusdraakonid) mõõtmete kasv aga jätkus ja tiivad suurenesid ja nendega ei saanud enam toitu haarata, alguses surusid lohed oma ohvri vasta oma teravasoomuselist rinda ja ajapikku arenesid sinna saaki kinnihoidvad kombitsad, mis muutusid viimaks osavateks käppadeks; siinkohal toimus taas lahknemine, enamik lohedest jäi sellisteks, nagu äsja kirjeldatud (Subo.: Gigantopterodracona), teistel aga toimus mõõtmete vähenemine ja neist kujunesid basilikud (Subo.: Basilica ). Hoopis uut valgust heitis Bringsvaerd´i uurimus hiidämblikutele - nimelt selgus, et neil ei ole niivõrd sarnasust ämblikutega (Arachnida), kuivõrd nendesamade lohedega. Kõik pole veel lõplikult selgunud, aga on tõenäoline, et osad lohed (veel lahknemata Metadracona) hakkasid järjest vähem ringi lendama ja jäid üha rohkem oma koobastesse, kus nad ajapikku järjest enam kohanesid ja muutusid - tiivad lühenesid ja nendest kujunesid taas tavalised jäsemed, mis said parimaks abivahendiks igasugusel koobastes ronimisel, saba redutseerus ja järele jäi vaid ora, mis arenes mürgiastlaks, koopaeluks sobimatu tulepurskamine kadus ja silmad suurenesid, et näha pimedas, haistmismeel jäi endiselt primaarseks, keha muutus priskeks ja töntsakaks, jäsemed pikkadeks ja peenikesteks. Aja jooksul leidis osa neist endale sobiva ökonisi suurtes lehtmletsades. Kui siis esimesed demonoloogid neile peale sattusid ei olnud neil suurt aega viimaste morfoloogilistele iseärasustele erilist tähelepanu pöörata, sest puuvõrast luuravad draakonid olid kiired kui ämblikud ja jalgu paistis neil palju olevat. Kokkuvõtteks esitaksin nende loomade süsteemi nii, nagu me seda tänapäeval tunneme :

  • Cl.: EGUPODA - HOBUJALGSED
  • O.: Centaura - kentaurilised
  • Cl.: LEPIDOPODA - SOOMUSJALGSED
  • O.: Protodracona - esidraakonilised
  • O.: Metadracona - uusdraakonilised
  • Subo.: Basilica - basilikulised
  • Subo.: Gigantopterodracona
  • Subo.: Arachnodracona - hiidämblikulised

Cl.: CUTOPODA - PALJASJALGSED

Paljasjalgsete klass koondab endas rühmi, mis on oma morfoloogialt üksteisega küllaltki sarnased (palju sarnasemad kui seda olid hüpopoodid ja lepidopoodid) ning siin võib määramisel tekkida raskusi sugu konna ja isegi seltsi tasandil. Paljasjalgsed on välja kasvanud hobujalgsetega ühisest harust ja mõned süstemaatikud panevadki paljas- ja hobujalgsed ühte klassi nimega Homomorpha, kuid juba puht peda googilises mõttes on õigem käsitleda neid eraldi klassina.
Parim vahend kirjeldamaks paljasjalgsete morfoloogiat on seesama Homo sapiens sapiens. Suuremalt jaolt sarnanevad kõik selle klassi liigid inimesega nagu kaks tilka vett: neil on kaks paari jäsemed (käed, jalad), kahel jalal kõndimise oskus, arenenud intellekt... . Vaatleme siinkohal tuntumaid seltse ja nende tüüpesindajaid: Haldjalised Päkapikulised Elukalised Näkilised Muud .

O.: Quenta - haldjalised

Klassi vanim selts, mis jaguneb selgelt kaheks alamseltsiks: Suurhaldjad ja tiibhaldjad.

Suurhaldjad on välimuselt vägagi sarnased inimestega ent nende käitumine ja üldine olemuslik ilu on kaugelt üle kõigi inimeste. Tegemist on määramistunnustelt väga raske rühmaga ja seetüttu ei hakka me siinkohal sügavamale laskuma, märgiksin ära vaid selle, et haldjasoo alguspäevil suguline dimorfism peaaegu et puudus (lähedane sugulus kentauridega!), naised olid nõtked ja kaunid nagu ikka ja mehed olid nendega äravahetamiseni sarnased , aja jooksul, kui tingimused muutusid karmimaks, erinevused suurenesid ja meesisendid muutusid suuremaks ja jõulisemaks. Veel on kindlasti mainimist väärt haldjate paljukiidetud lauluhääl ning nende kõrgelt arenenud kunst ja maagia, millede sarnast (vähemalt quento- loogide arvates) kusagilt mujalt meie Maa pealt ei leia.

Tiibhaldjas

Joonis 4. Tiibhaldjas Boris Vallejo nägemuses.

Tiibhaldjad on haru, mis selgelt eristub suurhaldjatest. Nad on väikesed (3cm - 40cm; taval. ~10cm) ja neil on õhukesed valged tiivad ja nad lendavad soojadel suveõhtutel ürgmetsade puuladvus jättes oma rohke bioluminestsentsiga kaugeltvaatajale mulje, et metsas oleks juskui mingi imepärane tulekahju lahti. Nende laul on kui tillukeste kellukeste pehme helin ent seda õnnestub kuulda vaid vähestel, sest tavaliselt poevad nad vilkalt peitu enne kui põõsas varitsev quentoloog arugi on saanud, et ta pisikese krõpsu tegi. Igasuguse nalja ja viguri peale on need tiivulised neiud ja noorukid aga väga mihklid ja need naljad võivad teinekord olla vägagi torkavad ja teravad. Üldiselt ei ole alamseltsi äratundmisega probleeme, täpsem määramine on aga spetsialistide pärusmaa.

O.: Dwarva - päkapikulised.

Siinkohal oleks nende kirjeldamiseks hea tuua väike väljavõte viiekümnendate keskpaiku ilmunud „Noore demonoloogi käsiraamatust”:

Nad on enamjaolt kange, trossis rahvas, salalikud, töökad, peavad kaua meeles haavamisi (ja kasu- saamisi), armastavad pigem kive, kalliskive, selliseid asju, mis võtavad kuju meistrimehe käe all, kui neid asju, mis elavad omaenese elu. Ent nad ei ole kurjad ja vähesed neist on iial vaenlast vabal tahtel teeninud, mida iganes ka inimeste lood ei väida, sest inimesed on juba vanast ajast ihaldanud nende rikkust ja kätetööd ning need tõud on teineteist kadestanud. Nad on lühemad kui inimesed ja haldjad ent tükk maad pikemad kui pöialpoisid.

Üldiselt peaks ühel kooliharidusega inimesel olema küllaltki hea pilt sellest, milline üks päkapikk välja näha võiks. Eraldi juhiksin tähelepanu selles seltsis esinevale, võrreldes teistega, küllaltki suurele sugulisele dimorfismile, mis avaldub eeskätt meesisendite pikas hallis habemes, mis pikematel juhtudel koguni vöö vahelt läbi pistetud on. Ent on siiski üks moment, mille osas kipub üldsuse haridus napiks jääma, ja see on nende peakate. Viimasel ajal on väga massiivselt paljunema ja levima hakanud jõulu- päkapike sugukond ja nende seas levinud punane tutimüts on jäänud tavainimese mällu kui päkapike sümbol. Kõigis teistes sugukondades on selline rõivas aga sügavat võõristust tekitav, sest nemad kannavad vaid kapuutsi! Jõulupäkapikkude probleemi juurde tuleme kohe tagasi... Päkapike süstemaatika on keerukas ja probleemne teema ning selle juures me selles kontspektis ei peatu. Ainuke selgelteristuv sugukond on jõulupäkapiklased (sageli käsitletud ka ülemsugukonnana). Kuna nende liigid ja Homo sapiens sapiens elavad omapärases sümbioosis, mida ei esine kusagil mujal loomariigis, siis teen neist siinkohal pikemalt juttu. Näituseks sobib meile hästi laialt levinud harilik palu- päkapikk (Cristatus sylvaticus). Novembri lõpus ühel kindlal päeval ärkab palupäkapikkude perekond uinakust (võrdluseks O.:Cicadinea liikide pikad diapausid ja sünkroonsed väljalennud!) ja asub käbedasti oma väikeses koopas tegutsema. Ühel „väljavalitud” päkapikul hakkavad arenema vastassoo tunnused ja temast saab peagi suur emane, nn. Jõuluvana. Esimeseks advendiks on tal munasarjad välja arenenud ja ta võib asuda munema. Kui saabub öö, võtavad töölised need tillukesed munad (3 - 10 mm) kaasa ja suunduvad lähedalasuvasse suuremasse asulasse, ühtlasi on neil kaasas ka kommikott. Sellest, kuidas päkapikud sussid leiavad, räägib dr. A. St¸hl oma etoloogilises kogumikus pealkirjaga „Kõndides üle nõiakaevu ehk trollide fotoperiodism ja teised tööd”. Peamiseks mõjuriks on lõhnaaisting, kusjuures määravaks ei osutu mitte niivõrd viimase tugevus kuivõrd spetsiifilisus. Kui siis päkapikk on jõudnud talle meelepärase lõhnaallikani, asetab ta sügavale sussi sooja kaitsvasse sisemusse oma kaasavõetud tillukese muna ning poetab sinna ka natuke kompvekke. Kui lapsuke hommikul oma sussi rõõmsasti jalga torkab, on vastne juba koorunud ja asub koheselt tema varbast verd imema. Igal ööl toovad päkapikud vastseid juurde ent karmis olelusvõitluses jääb lõpuks ellu tavaliselt vaid üks, kes siis 24. Detsembri õhtul, olles juba 4 -5 cm pikkune, sussist lahkub ja roomab teatud signaali suunas. Signaaliks on jõuluvana, kes on inimeste arvates tulnud kinke jagama, tegelikult aga hoiab kotisuu lahti, et vastsed sisse ronida saaksid. Kingitused (kaasa arvatud päkapike toodavad kommid jms.) on ära virutatud aga teiste ise tööd tegevate päkapike töökodadest ja ladudest (üleolek saavutatakse sellega, et ühel hetkel ilmuvad jõulupäkapike tohutud hulgad ja teistel päkapikel ei jää lihtsalt muud üle, kui vägevama ees taganeda). Jõuluvana viib seejärel vastsed päkapikuurgu, kus nad koos teistega eelseisvaks diapausiks valmistuma asuvad. Jõuluvana reeglina hukkub.

O.: Monstera - elukalised

Kollid

Joonis 5. Kollid.

Küllaltki omapärane rühm , mis jaguneb kolmeks selgelt eristunud alamseltsiks :

Trollased. Trollid on suured (2 - 3 m) inimesesarnased, ent jupp maad robustsemad olendid. Nad armastavad elada kahe - kolme kaupa ja nad on varmad mitmesuguseid meetmeid tarvitusele võtma nende suhtes, kes neid segama tulevad (põhiline vahend sel puhul on ärasöömine); see et nemad aga kedagi segada võiksid ei tule neil pähegi, ning seega on mõistetav nende pahameel, kui õnnetu talunik, kelle lambakarja üks vallatu trollipere on nahka pistnud, nende kohta kõiksugust paha räägib.

Kollased. Kollid on üldiselt lühemat kasvu kui inimesed. Nii värvilt, kehakujult kui kõigelt muult väga mitmekesine ja liigirikas grupp (arvatavasti üle 150 liigi, suurem osa neist kuuluvad pisikollaste sugukonda, ja on keskmiselt 15 cm pikkused ). Üldkirjeldust on kollidele raske anda, kuna grupp on nii mitmekesine, alamseltsi teaduslik kirjeldus aga ei annaks teile samuti midagi. Lühidaltöeldes on kollid koledad, aga muu peate ise juurde mõtlema.

Koerakoonlased. Koerakoonlased ehk peninukid on keskmise suurusega (140 - 175cm), natuke kollidele sarnanevad kutopoodid. Ainult, et nende keha katab karv ja näokolju on peaaegu identne Canis lupusega (mammalia, carnivora). Üleüldse on neil mitmeid tunnuseid, mis lubaksid neid eraldi seltsi paigutada, ent see ei lähe siiski läbi, sest tugevad ühised jooned telencephaloni kujus ja talitluses viivad kollid, trollid ja peninukid raudselt ühte selsi. Koerakoonlastest on vajalik rääkida aga eelkõige seetõttu, et nad on EDA 36. konventsiooniga looduskaitsealuseks grupiks nimetatud - ja oli ka viimane aeg, sest koerakoonlased on juba iidsetest aegadest saati pidevalt langenud inimlaste alalise terrori ohvriks; küllap teate ka ise nii mõndagi sobivat juhtumit.

O.: Naiadomorpha - näkilised

Näkk

Joonis 6. Sabanäkk.

Siinkohal soovitan kõigil lugeda Eesti ühe produktiivseima naiadoloogi E. Vetemaa „Eesti näkiliste väli- määrajat”, mis on kaugelt kõrgemal ühest tavalisest määrajast, andes hea pildi naiadoloogiast kui teadusest ja selle meetoditest. Siinkohal lisaksin vaid selle, et lisaks Vetemaa raamatus tähelepanu all olevatele jalgnäkilistele (subo.: Podonaiada) on olemas ka sabanäkilised (subo.: Caudanaiada), keda küll eesti vetes ei leidu, ent oleks patt neid kirevaid troopilisi vorme tähelepanuta jätta. Et igaüks vast jällegi teab, milline üks näkk välja näeb (kui ei tea, siis vaadaku vastavat kirjandust), siis siinkohal me rohkem ei peatu.

Näkilistele järgneb veel rida pisemaid ja probleemsemaid gruppe nagu näiteks kääbused, gnoomid, hiiud, pöialpoisid jne... . Pöialpoisid ja hiiud on küll silmatorkavad grupid, kuid nende süstemaatika on veel arengujärgus (minimoloogide uurimisobjektid on kohutavalt ettevaatlikud ega anna end teinekord uurijale kuude kaupa näole... , hiidude uurijate (gigantoloogide) probleemid on , nojah, täpselt vastupidised... ). Ja ma ei saa muidugi märkimata jätta, et on ka üks selline selts nagu Organisaci, millega ma ise trinoloogia kõrvalt tegelen,ent sellest rääkimiseks on juba teine kohta ja aeg... ...praegu on aga viimane aeg lõpetada see tohutuks veninud sissejuhatus ja asuda trinoloogia kallale!

Kirjutatud 1. novembril 2000.

Trinoloogialeht

Eesti Trinoloogide Maja. Eesti trinoloogiahuviliste avalik kogunemiskoht. info@triin.net

Peamenüü

Sisukord

RSS, RSS kommentaarid, XHTML, CSS, AA