Pisut ajaloost

Üldiselt loetakse trinoloogia alguseks aastat 1472, mil sir J. K. Smith Tenderbell püstitas esimese teadusliku trinoloogilise hüpoteesi. (Tema vaimulikust sõber ja relvavend, kelle nime ajalugu ei mäleta, kirjeldab seda nii: „Olime parajasti lõunalauas, nautimas krõbedaks kuldpruuniks küpsetatud ja hunnitu kastmega lauale kantud metsseakoote, kui äkitselt tõusis Smith laua taga püsti, põrnitses oma õele vihaselt otsa ja tormas ruumist ummisjalu välja. Söögisaali täitis korraga hingemattev vaikus. Siis tõusis laust Annabel-Lee Howartite perest ja vudis talle järele. Taas valitses vaikus. Kõik kuulatasid, kas ei kuuldu ehk kõrvaltoast juba valjusid ütlemisi, aga midagi ei kostnud. Tasapisi hakkasid taas kõlisema noad ja klobisema lusikad ning üldine mulin jätkus. Minule ei läinud see mulin tol ajal veel korda ja mina ootasin, mis saab. Ja siis ma kuulsin; kuulsin üsna selgelt oma sõbra häält Annabel-Lee poole pöördumas: „Ma ei tea, kes kurat sa selline oled, aga ma kavatsen selle välja selgitada... Jah, just nii!!!” Alates sellest päevast ei olnud meie sõprus enam see, mis enne - nüüd oli tema jaoks nr. 1 Annabel-Lee ja tihti sulges ta ennast pikkadeks tundideks katusekambrisse, kus ta siis elu ja Annabeli üle mõtiskles...”)

Aastal 1591 asutab dr. Hermann Durchführer saksamaal oma müstilise akadeemia, kus asub omal käel õpetama demonoloogia põhitõdesid ja musta maagiat. 1593. aastal põletab katoliku kirik „kurjast vaimust rüvetet” hoone koos sealsete õpilastega. Durchführeril endal õnnestub põgeneda Poola.

1599 - 1604 dr. H. Durchführer ja tema jüngrid rändavad läbi nende alade, kus praegu on lõuna-Poola, Tsehhi, Austria ning Slovakkia ja jõuavad lõpuks Ungari mägede vahele. Kogu oma teekonna jooksul täheldavad nad suurel hulgal kõiksuguseid olendeid, ja kannavad kõikide nende kirjeldused oma kaasavõetud poognatele.

1606 dr. H. Durchführer tutvub ungari poeedi Õndrakamaraga , kellele ta õpetab kirjakunsti ja kes talle räägib oma kogemustest mitmesuguste „maagiliste” olenditega. Koos taasasutavad nad müstilise akadeemia.

1606 - 1732 müstilise akadeemia õitsengu ajajärk.

1732 - 1781 müstilise akadeemia langus ja sulgemine peale viimast pidu esimesel novembril.

1782 - 1895 pime ajajärk.

1712 saabub Prantsusmaale Agrast 1689. aastal teele asunud India rändur Bhavabhuti. Pikk teekond on ta moraalselt ja vaimselt laostanud ning, et taas oma vaimu kõrgel hoida proovib ta meelde tuletada vanu india õpetusi, sealhulgas ka Kaamat ja Suutrat. Talle meenub et vanaisa oli ikka rõhutanud: „kaamale eelnegu ahtra!”, ning seetõttu asub ta koostama omaenda tähelepanekutel ja mälestustel põhinevat teost „Jumalaist äravalitud on nad”. Ta lõpetab selle esimese variandi 1720. aastal; ülejäänud elu veedab ta seda parandades ja täiendades. Kuna ta aga pani selle kirja auväärses sanskriti keeles, siis jäi see pärast tema surma veel aastateks tema üksildase mägionni riiulile tolmu koguma.

1752 leiab munk Mattias vana piinakambri seinaorvast räbaldunud pärgamendirulli. Suurem osa sellest on hävinenud, ent sellegipoolest on saab ta aru, et tegu on ühe 15. saj. munga mälestusteraamatuga, millest on säilinud see osa kus ta jutustab oma nooruspõlvesõbrast sir. J. K. Smith Tenderbell´ist. Eriti paneb teda mõtlema koht, millest juba ülalpool räägitud. Ta kirjutab mainitud materjalid ümber oma raamatusse „Väikesed ketserid”, kus analüüsib kriitiliselt Tenderbell´i tegevust ja tembeldab ta peaaegu et satanistiks.

1790 saabub Ungarisse Ivan Ivanovits Ivanov. Ta satub Kragadagari külasse just sel momendil kui külaelanikud hakkavad ära põletama müstilise akadeemia vanu ürikuid. Tuli on juba otsa torgatud ja küla nõiad löövad juba hoogsalt tantsu. Ivan proovib päästa veel mis päästa annab ja tormab keset rahvamassi ning hõikab: „Inimesed! Inimesed! Misasja te siin vahite - endil kaerahelbepudrumõgõš juba kodus aurab!” Vaevalt saab ta seda öelda kui kogu rahvas nagu üks mees padavai oma onnidesse jookseb. Kiiresti avab ta siis oma püksiaugu ja märgistab territooriumi . Seejärel on tal aega, et oma maalapil ürikuid uurida ja kirjutada nende põhjal teos „Mistitseskaja akademija”. Aastal 1821 ostab selle tema käest Johann Peter, kes tõlgib selle ladina keelde  ja müüb omakorda 1846. aastal parun von Wainachten´ile. Parun kingib selle parunessile 30. Sünnipäevaks. Paruness aga omakorda oma armukesele - parun von Mistmacher´ile. Too parun langeb aga teeröövlite kätte, kes röövivad ta paljaks selle sõna otseses tähenduses. Röövlid jagavad saagi ning raamatu rabab endale muidugi see röövel kes kirjakunstist kõige vähem taipab, kuid teab, et raamatu kullaga ääristatud kaante eest saab kindlasti kopsaka summa. Nii ta siis rebibki kaante vahelt tülika lehepuntra välja ja viskab põõsasse. Vaevalt on aga kohale jõudnud kõdutäilised (O.: Psocoptera) kui lehepuntra tõstab üles keegi mustas mantlis mees, kes vaatab seda oma kaabu serva all põlevate roheliste silmadega väheke aega ja pistab siis põue. Peagi leiab raamat endale koha mustas mantlis mehe suures raamaturiiulis paljude auväärsete raamatute seltsis; ta saab endale ka uued kaaned. Kõik kulgeb pikka aega rahulikult: mustas mantlis mees käib iga päev väljas ja tuleb tagasi peaaegu alati raamatu või paariga - kõik samasugused natuke räsitud ja kitkutud. Raamatuid must mees aga ei loe.

Aga ühel päeval kõik muutub. 1907. aasta 5. juulil tuleb must mees riiuli juurde ja sirutab vanadusest väriseva ja krobelise käe meid huvitava raamatu poole. Õhus on tunda elektrit, avatud uksest tuppa hoovav õhk kannab endas sõnumit lähenevast äikesepilvest. Poolel teel mehe käsi peatub ja langeb. Siis astub ta paar sammu tagasi pigistab kinni silmad ja sirutab käe taas välja. Ta kobab raamatute selgi ja jääb peatuma sellesama raamatu peal... Siis haarab ta selle kõrvalt ühe sanskritikeelse raamatu ja lööb selle keskelt lahti. Aeglaselt avab ta silmad. Hetkeks valdab teda tunne, et ta on raamatu valetpidi ette võtnud, sest ta näeb oma silme ees imelikke „tagurpidi-tähti” tantsimas. Kõrvalleheküljel on aga pilt noorest nägusast naisterahvast.
„Annabel-Lee!” karjatab mees ja pillab raamatu põrandale.
      Ta haarab riiulilt järgmise raamatu ja avab sellegi suvalisest kohast. Seekord on vaid tekst. Ta loeb: „...kuid kõigest sellest hoolimata oli tema jaoks tähtis vaid...”       „...Annabel-Lee?!” karjatab ta taas.
      Ta võtab riiulist kolmanda raamatu, seekord on see see raamat. Ta avab sellegi ja leiab end keerukate morfoloogiliste terminite rägastikust, ainus sõna, mida ta sealt tunneb on Annabel-Lee.
      „Nüüd ma tean!” kisendab ta, „Ma tean Annabel-Lee, ma tean! Tean!!!”

1907 - 1910 peaaegu 450 aastane J. K. Smith Tenderbell paneb viimaks kirja oma elu suurteose „One Hundred Dragons and Only One Annabel-Lee. (Phylum Paravertebrata).”.

1912 see raamat ilmub ja annab silmad ette kõigile noortele demonoloogidele, kes tol ajal järjest vabamaks muutuvas maailmas juba organiseeruma hakkavad. Tenderbell´i teosest saab nende Piibel, Tenderbell´ist nende Jumal.

1914. aasta 5.mail sureb J. K. Smith Tenderbell olles täitnud oma kohuse maailma ees: teed tänapäevase demonoloogia arenguks on valla.

1914 - 1918 WWI.

1919 asutatakse Rahvusvaheline Demonoloogide Ühendus (IDA). Ajapikku tekivad ka mitmed selle alamüksused nagu EDA, ADA, NADA etc.

1925 tõstatab noor Herbert Hunter teise trinoloogilise hüpoteesi. Ta väidab, et tema tüdruksõber ei ole Homo sapiens. Tema mõtteid ei võta aga keegi kuulda.

1928 lahkub pettunud Hunter IDA´st ja alustab iseseisvat uurimist.

1930 asutab ta koos paari lähedase sõbraga põrandaaluse teadusliikumise IFRP´i .

1934. aastaks on selle liikmete arv tõusnud juba üle saja.

1939 puhkeb WW2 ja suurem osa IFRP´I liikmetest põgeneb üle Atlandi.

1939 - 1945 sõja aastad. Tasapisi jätkab IFRP´i grupp oma uurimistöid USA´s.

1942 formuleerib Läti päritolu Martins Pauls Triinugeneetika esimese seaduse.

1953 Cricki, Watsoni ja Wilkinsi uurimused puhuvad molekulaardemonoloogia tiibadesse pärituult.

1954 Mathew Jackson püstitab tri-iini hüpoteesi ehk kolm korda parandatud aminohappe hüpoteesi.

1955 tõestab Herbert Hunter oma hüpoteesi - uute liikide olemasolu on kindel. Hunter korraldab ülemaailmse konkursi perekonnale nime leidmiseks. Võitjaks osutub eesti IFRP´i liikme Manivald Laanemetsa välja pakutud Trinus (e.k. Triin).

1956 IDA tunnistab Trinolooge. Teadus tuleb põranda alt välja.

1957 IFRP on oma funktsiooni täitnud, asemele tuleb ITA - Internacional Trinologists Assocation.

1962 Esimesed Triinlaste genoomi uuringud.

1968 Esimene Ülemaailmne Trinoloogia Konverents. Võetakse vastu Triinude kaitse konventsioon.

1973 Teine ÜTK. Konverentsihoonet ründavad rühmituse NDB  aktivistid. Ägedas tulevahetuses hukkuvad kõik kohale tulnud nimekad trinoloogid, teiste hulgas ka trinoloogia isa Herbert Hunter (74).

1973 - 1983 Leina ja seisaku aastad. Juhtide langemise tõttu suletakse mitmed uurimisasutused (töö lõpetab ka ITA), teadustöö seiskub.

1984 asutavab uus põlvkond trinolooge NATF´i. Organisatsioon annab raha noortele lootustanvatele trinoloogidele.

1985 avaldab Scott Fredrikson oma töö, kus kummutab tri-iini teooria.

1987 taasasutatakse ITA.

1991 asutatakse ja suletakse majanduslike raskuste tõttu ETM - Eesti Trinoloogide Maja.

1993 avaldab Manivald Laanemets raamatu „Trinoloogiline abimees”.

1994 - 1999 viisteist ETM´i - taasasutamise katset.

2000 noor trinoloog R. Saarsoo kirjeldab uue liigi (Trinus trinoides), keda on seni vaid Eestist leitud. See avastus seab eesti trinoloogiale taas jalad alla...

2001 Trinus urbanus´e genoomi järjestus on teada.

Kirjutatud 1. novembril 2000.

Trinoloogialeht

Eesti Trinoloogide Maja. Eesti trinoloogiahuviliste avalik kogunemiskoht. info@triin.net

Peamenüü

Sisukord

RSS, RSS kommentaarid, XHTML, CSS, AA